Valge Daam
Kui linnus allus Saaremaa piiskoppide võimule, oli üks toomhärradest karme kloostrielu reegleid eirates toonud linnusesse noore ning kauni neitsi. See jäi kauaks ajaks saladusse, kuna naine kandis poisiriideid ning oma eluviisides ja ülespidamises ei äratanud mingisugust kahtlust. Ühel hetkel aga jõuti suurele saladusele jälile ja kui piiskop Haapsalu linnusesse tuli, kuulnud rängast üleastumisest kloostri reeglite vastu, laskis ta poisikspeetu eluruumid ootamatult läbi otsida. Koorilaulja poisikese asemel leiti sealt aga naisterõivastes sale ja kahvatanud neitsi. Toomkapiitel kutsuti kiiresti kokku ning otsustati, et toomhärra pidi surnuks näljutatama vanglas, neitsi aga müüriti ehituseloleva kirikukabeli seinte vahele. Nii ilmutabki end augustikuu kuuvalgetel öödel toomkiriku külge ehitatud ümmarguse kabeli keskmisest aknast, valge kahvatu neitsi – igavene armastaja Valge Daam.
Joobnud härg
Paljude aastate eest piirasid poolakad Haapsalu lossi. Kuigi lossist viis maa-alune käik Uuemõisa, oli siiski raske hankida toiduaineid, sest maad kurnas nälg ning piiramine kestis juba seitsmendat aastat. Elanikud otsustasid abiks võtta kavaluse. Viimastest humalanatukestest keetsid nad kange õlle, jootsid sellega ainsat järelejäänud härga niipalju, kui ta tahtis ning talutasid teda siis lossi müüride ääres. Joobnud härg möirgas rohkem, kui seda harilikult teeb terve härjakari. Kui poolakad kuulsid härja metsikut möirgamist, järeldasid nad, et lossis on toidutagavara veel küllalt ning lõpetasid piiramise.
Must koer
Haapsalu lossi seisab peidus rohkesti varandusi, milliseid valvab suur must koer. Mitmed vaprad mehed on katsunud neid varandusi kätte saada, kuid vaimud kustutasid nende laternatule või peletasid nende julguse muude kummitustega.
Keegi rootslane tuli aastal 1773 Haapsalusse, sai siin öövahi koha ning tuli korra kesköösel lossiaeda. Siin nägi ta suurt musta koera leekivate, taldrikusuuruste silmadega, istudes ise ühel rahakastil. Mis öövaht koeraga rääkis, seda ei ole teada, samuti ka seda, mida kast sisaldas. Aga kohe pääle seda öövaht muutus ärimeheks, ostis linnas maju ning omas laialdase usalduse, nii et mitmed talumehed tõid talle oma raha hoiule. Teatava aja möödudes läks ta lõpuks metsa ning poos enda sääl puuoksa.
Isatapja
Ühel rüütlil oli kaks poega, kes pikemat aega olid viibinud sõjas. Nooremale pakkus sõda niipalju lõbu, et isa suutis teda kodus hoida suuri vaevu, meelitades raha ja varandusega. Kui isa teda noomis pillava ja lodeva eluviisi pärast, ei meeldinud see pojale ning ta kandis isa vastu salajast viha. Kord läks isa jahile ning poeg jälgis teda. Lühikese sõnavahetuse järele surmas ta auväärse rauga, kelle laiba peitis metsa. Pika otsimise järele leiti kadunu ning kahtlus mõrtsukatöös langes poegadele. Pojad kutsuti Haapsalu kirikusse, kus nad pidid tunnistama oma süütust. Käsi surnu rinnal, vandusid mõlemad vennad, et nad ei ole isa tapnud. Noorem lisas juurde, et kui tema on süüdi, ta ei saa altari juurest edasi minna üle kolmekümne sammu. Kuigi surnu haavadest seepääle hakkas voolama verd, jäi noorem vend endasse kindlaks ning lahkus kirikust. Vaevalt oli ta altarist eemaldunud kolmkümmend sammu, kui ta kukkus maha nagu välgust tabatu ning kohkunult piiskopile tunnistas üles oma süü. Kohe seepääle ta suri ning maeti sinnasamasse kohta.